Inimene kahe kraavi vahel
Viimasel koolitusel jagas minuga oma muret üks tervishoiusotsiaaltöötaja. Ta rääkis olukorrast, mis saabus, kui inimene pidi lahkuma haiglast. Tervise raskuste tõttu oli tal ka peale haiglat abivajadus, kuid tal ei olnud kodu ja ka elukohakannet rahvastikuregistris. See oli inimene, kelle abistamine ei „kuulu“ justkui kellelegi. Haiglasse jõudis ta maanteeäärsest kraavist kiirabiga.
See lugu on minuga kaasas, sest siit kajab küsimus, mis on valus, kuid täna sageli tõsi: kes tunnistab omaks veel “elusa Pontu”, sarnaselt tragikomöödiale “Kuulsuse narrid”? Päriselus ei keerelnud sotsiaaltöötajate töö ja arutelu mitte selle ümber, mida see inimene vajab peale haiglaravi, vaid kummalt poolt maanteekraavi kiirabi ta üles korjas.
Põhjus oli lihtne, kuid kurioosne – parempoolne kraav on ühe valla territoorium ja vasakpoolne kraav teise. Aga inimene – tema on lihtsalt inimene, kelle elutee jõudis kohta, kus ta ei saanud enam või taaskord ise oma eluga hakkama.
Kuidas kaob fookusest inimene?
Sellised lood, kus kolleegide koostöö läheb piiride ja joonte märkimisele, mitte abivajavale inimesele ei ole erandlikud, pigem vastupidi. Ma usun, et need ei tule pahatahtlikkusest. Need tulevad väsimusest, süsteemi kriteeriumitest, ressurssidest, hirmust võtta vastutust millegi eest, millel ei näi olevat selget haldusraami või toetuspunkti. Ja nii saadab mind küsimus: kuidas on see kooskõlas sotsiaalvaldkonna ametialase eetikaga?
Eesti sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeks ütleb, et me kujundame turvalise ja usaldusväärse suhtluskeskkonna, selgitame inimesele talle kättesaadavad abimeetmed, kaitseme tema huve abini jõudmisel ja abistame tarbetu viivituseta. Samas kui inimene seisab haiglast väljakirjutamisel „haigla uksel“ ning tema omavalitsuse ehk sotsiaalvaldkonna sunnismaisuse ainus „määratlus“ abi saamiseks on maantee nimetus ja kilomeetrinumber, kust kiirabi ta leidis, siis ei ole tal võimalust turvalisusele ja usaldusele – abile pärast haiglat. Räägitud lugu näitas, et ta jääb ilma ajutisest peavarjust, järjepidevast toetusest ja inimesest, kes ütleks: „Meie toetame ja tegeleme sinuga“.
Lisaks jääb ta ilma ka millestki sügavamast – tundest, et ta on oluline. Tundest, et ta on inimene, kelle elu loeb.
Koostöö – sõna või praktika?
Ka tervishoiusotsiaaltöötaja on segaduses, sest kumma omavalitsuse abimeetmetest lähtudes ta saab inimest nõustada? Vastutus takerdub kahe kraaviperve vahele ja nii kaotab ka inimene võimaluse kuuluvustundele. Sotsiaalvaldkonna eetikakoodeks nimetab samuti eri valdkondade spetsialistide omavahelist koostööd inimeste heaolu nimel. Tervishoiu sotsiaaltöötaja initsiatiiv selles loos oli koostöö loomiseks. Nähes inimest tervikuna ja teades, et ravi ja toetuse vajadus ei lõpe haigla ukse taga. Väljaspool tervishoidu aga tõmmati lauale piir ja küsiti tõendusi: „See ei ole meie vastutus enne kui on tõendus, kummal pool maanteed inimene oli“. Nii muutub koostöö formaalseks sõnaks, mitte elavaks päriseluliseks praktikaks.
Piirid meie mõtlemises – süsteem või abivajav inimene?
Jagan oma mõtteid mitte süüdistusena, vaid pigem küsimusena iseendale ja kõigile, kes töötavad sotsiaalvaldkonnas. On’s meil soov hakata otsima põhjuseid, et mitte aidata? On ehk olemas „mugavamad“ ja „ebamugavamad“ abivajajad?
Ebamugav on see, kui ei ole aadressi, ei ole elukohta ehk ei ole ka soovi lisada inimene omavalitsuse registrisse, kuna näha on pikema ja keerulisema toetusprotsessi vajadust. Aga just nende inimeste jaoks ongi sotsiaaltöö loodud. Iga kord, kui sotsiaalvaldkonna töös keskendume sellele, kuidas vastutust vältida, nihkub meie eriala kese märkamatult paigast. Me võime küll järgida menetlussamme, aga kaotame oma eriala mõtte. Sotsiaaltöö põhiolemus ei ole inimeste sobitamine süsteemi raamidesse. Selle tuum on inimese väärikuse ja õiguste kaitse – eriti siis, kui inimene ise ei suuda oma õiguste eest seista. Vajadusel süsteemi nügimine ja nurkade muutmine. Kui haiglast lahkuv inimene jääb justkui kahe valla piirile rippuma, siis ei ole see ainult halduslik probleem. See on eriala eetiline küsimus. Inimestena oleme kõik samaväärsed.
See lugu ei ole tegelikult kraavipervedest, vaid piiridest meie mõtlemises. Kas inimene on enne haldusüksust ja kas valdkond suudab leida lahenduse isegi siis, kui süsteem ei anna lahendust kohe kätte? Tänasel muutuste ajal tundub mõnikord, et ka riik, kohalikud omavalitsused ja teenuste osutajad on sama maantee erinevatel kraavipervedel või sõidavad hoopiski erinevatel maanteedel lootes, et inimene saab ise aru, kuhu tema peaks hüppama, et eluteel kurvist välja ei kukuks. Aga see ei ole alati nii lihtne.
Kui meie igapäevases praktikas muutub keskseks teemaks vastutuse vältimine „ebamugava abivajaja“ ees, siis räägib see millestki sügavamast. Võib-olla ressursisurvest? Võib-olla hirmust pretsedentide ees? Võib-olla üha tugevamast bürokratiseerumisest? Aga see võib rääkida ka sellest, et meie professionaalne identiteet vajab uuesti läbi mõtestamist.
Kas me näeme inimest enne kriteeriume ja piire? Kas me otsime võimalusi enne põhjendusi? Ma ei usu, et ükski sotsiaaltöötaja tuleb tööle sooviga kedagi abita jätta. Aga kui süsteem hakkab kujundama meie mõtlemist nii, et esmane reaktsioon on „See ei ole minu juhtum“, siis tasub korraks peatuda. Mitte süüdistamiseks, vaid refleksiooniks.
Professionaalsuse mõõdupuu
Sotsiaalvaldkonna professionaalsust ei määra see, kui täpselt me seame piire abi kätte saamisele ja tunneme regulatsioone. Professionaalsuse määrab see, kas inimene saab turvalise toe sõltumata sellest, kummal pool teekraavi ta leiti. Inimene küsib – sageli vaikides – kas tal on pärast haiglat koht, kuhu minna. Ja kas on keegi, kes peab teda “ikkagi inimeseks”.